Meeli Laidvee näitus "Valge daam"

Valmis lugu naisest, kes unistab kanda pruutkleiti. Naisest, kellele see unistub jääbki tänapäeval unistuseks. Naisest, kellel see unistus võib täituda rohkem kui kord. Kui unistus (korduvalt) täitub ja saabub rutiin, kui vaba naine siis tegelikult on? Kui paljud peavad suu kinni hoidma kodurahu huvides või lihtsalt loobuma oma teisest unistusest ja ideaalidest? Kui paljud naised saavad ennast tunda naise kui tingimusteta subjektina või on nad ikkagi tingimustega objektid? Seotud kätega, mõtted maas.

Vahel juhtub, et kogu koorma kandmise juures kaob naiselikkus, õrnus ning roll ise kaotab mõtte. Olla tugev ja õrn korraga, olla supernaine, kuid nõiaringis, kus mees enam ei ihka oma, vaid vaatab teist. Omavahel ei räägita probleemist endast, vaid kõigest muust, mis on kergeks jutuks sobiv ja hoiab pinnal. Kergem on peituda maski taha ja olla keegi teine kui kaevata sügavamale ning avastada ennast ja parandada olukorda.

Samas südames ihkab iga naine olla tõeline kuninganna. Olla jumalanna - ülistatud, austatud, armastatud. Tunda ennast ilusa, õnneliku ja vajalikuna. Vaadates on kergem anda ja vastupidi. Sa pead andma, enne kui saad.

Seeria "Valge naine" on pühendatud alandatud ja väärkoheldud naistele, kes ei suuda ennast väärtustada ja armastada. See lugu on pühendatud ka naistele, kes ei tea neist teemadest midagi, kuid pole siiski rahul oma muinasjutuga. See lugu on pühendatud kõigile, kes võtavad vaevaks mõtiskleda ja enne kui näitavad teiste suunas näpuga, julgevad kord ka endaga ausad olla. Nii nagu muinasjutud ikka, lõpeb ka see lugu õnnelikult. Naine õpin ennast väärtustama ja armastama just sellisena nagu ta on, ning rohkem polegi vaja, et olla kuninganna ja jumalanna.

Positiiv 28/2017, lk 36-39 Meeli Laidvee

Sergei Didyki fotonäitus "Plates"

Laitse lossi restorani seintel saab näha Sergei Didyki fotonäitust "Plates", mis võitis 2017. aasta kevadel kuulsa Platinum A'Design Award auhinna fotograafia ja fotomanipulatsiooni tehnika kategoorias. Põhiline idee näituse tööde juures on esitleda ehituskaubaga täidetud taldrikuid, mis on serveeritud kui restoranis. See lisab fotodele huumorit.

Mõtte ajenduseks oli sellisel viisil teha kaupluse külastajatele erinevate ehituspoe osakondade vahel navigeerimine lihtsamaks. Neid pilte näidati 6x3 meetristel reklaamplakatitel üle kogu Eesti (2007. aasta K-Rauta ACE reklaamkampaania raames).

Mats Õuna fotonäitus "Le Doux Beauté"

Aktifoto kui žanr tekkis üsna kohe peale fotograafia leiutamist, 19. sajandi teisel poolel. Esimeste aktifotosid pildistavate fotoentusiastide seas oli arvukalt kunstnikke. Ka Mats Õun on saanud klassikalise kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias - ta on erialalt teatrikunstnik. Ilmselt seetõttu kalduvadki tema retrostiilis aktifotod pigem kujutava kunsti poole, kui esindavad tavapärast, eestimaist aktifotograafiat.

Mats Õuna töödele on omased tasakaalustatud kompositsioonid ja sume ning vaoshoitud koloriit. Modellid enamasti ei vastandu taustale, vaid moodustavad ümbritseva esemelise keskkonnaga kompositsioonilise terviku. Selline lähenemine tekitabki kõige otsesema paralleeli klassikalise kujutava kunstiga. Alasti naisekeha kaudu loob autor oma piltides usaldusliku ja sooja atmosfääri. Tema modellid on naiselikud, pehmed ja leebed. Sageli ka vormikamad üldkehtivast naiseilu standardist. Piltidelt vaatavad vastu ahvatlevad, kuid samas siiski üllatavalt siivsalt mõjuvad naised.Nende ilmed ja poosid ei provotseeri. Vaatamata täielikule alastusele pole neid kübetki prostitueerivat vulgaarsust. Sordiini all olev seksuaalsus mõjub salapäraselt ning erutavalt. Tegemist on töödega, mis balansseerivad erootika, puhta kunsti, manerismi ja teatraalsuse piirimail.

Autori enda poolt välja valitud aktifotodest on koostatud püsiekspositsioon Laitse lossis. Autor on avaldanud mõtte, et mistahes teose kunstilise kvaliteedi mõõdupuuks on soov seda vaadelda või kogeda korduvalt. Mats Õuna pildid enamasti ei ammendu ühekordse vaatamisega.

*Le Doux Beauté - magus ilu